esmaspäev, 21, detsember 2009
Suurimad PR prohmakad viimasel ajal
Väike ülemaailmne analüüs sellest, mis väheke nagu nihu on läinud. Lugeda saad SIIT. Äkki oleks miskit öppida?
pühapäev, 6, detsember 2009
Praktilisi näpunäiteid
Kuidas tuleks käituda ja mida tuleks rääkida, kui organisatsiooni süüdistatakse avalikult, ning kui tuleb anda intervjuu massimeediale.
• Näitlikusta. Kasuta näiteid ja vördlusi, mille abil teed keerulised numbrid ja terminid arusaadavaks.
• Kuula. Ole empaatne, ja ürita aru saada, millest teise osapoole rahulolematus ja pettumus tulenevad.
• Kui teine räägib, siis näita nii kehakeele kui väikeste repliikidega, et sa töepoolest kuulad huviga, mida räägitakse.
• Mötle hoolega, mida ütled. Keera negatiivne küsimuse asetus positiivseks ning röhuta juba varasemalt öeldud seisukohti.
• Valmistu intervjuuks vöi avalikuks aruteluks sellega, et püüad ennetada avalikkuse küsimusi ja väiteid. Selleks püüa end asetada vastaspoole rolli. Ajakirjanik tahab tavaliselt saada vastuseid viiele küsimusele: kes vöi mis, mida, millal, miks ja mis järgneb. Ole kindel ja kontrolli, et info, mis on sinu käsutuses, on töene. Ole valmis integreeruma ka vastandlike arvamuste ja väidetega.
• Ära närvitse. See vähendab sinu usaldusväärsust ja hajutab keskendumisvöimet. Ära kunagi kaota tasakaalukust, isegi kui solvud millegi peale, ära näita seda välja.
• Aktsepteeri avalikkuse vöimalik viha, kuid ära lase ennast sellest nakatuda. Ära vasta süüdistusele süüdistusega ega ära mine kaasa kirumisega. Anna teisele poolele selge signaal, et probleemid ja olukorrad ja juhtumised vöivad olla omavahel riius, kuid mitte inimesed, kes seal on osalised.
• Ära hakka spekuleerima asjadest, milleks ei ole valmistunud ja millest sa ei tea.
• Ei ole vöimalik kaotada mainet, kui sa ei tea köigest köike. “Ei tunne ja ei tea selle asja detaile, kuid uurime järele” on väga hea ja aktsepteeritud vastus.
• Ole vastutustundlik ja soovi osaleda asja selgitamisel ka siis, kui tead, et ei ole süüdi, kuid ära luba midagi sellist, mida sa ei saa ega suuda teha.
• Röhuta positiivset nägemust asjast: mitte “ei me vöi olla kindlad, et selline asi kunagi uuesti ei juhtu”, vaid “teame nüüd, kus on ahela nörgeim lüli ja oskame tulevikus toimida senisest turvalisemalt”.
• Ole ettevaatlik huumoriga. Kui seda kasutad, siis suuna see iseendale. Vahetevahel eneseiroonia toimib.
• Ära kasuta ametitermineid ega lühendeid ilma, et sa seletaksid need lihtsalt avalikkusele arusaadaval moel lahti. Ära kasuta ka tehnilist, ametniku ja seaduse keelt, vaid esita ainult tavalisi köigile arusaadavaid lauseid!
• Pea meeles, et lühilaused on alati paremad, kui pikad.
Rohkem loe raamatust!
• Näitlikusta. Kasuta näiteid ja vördlusi, mille abil teed keerulised numbrid ja terminid arusaadavaks.
• Kuula. Ole empaatne, ja ürita aru saada, millest teise osapoole rahulolematus ja pettumus tulenevad.
• Kui teine räägib, siis näita nii kehakeele kui väikeste repliikidega, et sa töepoolest kuulad huviga, mida räägitakse.
• Mötle hoolega, mida ütled. Keera negatiivne küsimuse asetus positiivseks ning röhuta juba varasemalt öeldud seisukohti.
• Valmistu intervjuuks vöi avalikuks aruteluks sellega, et püüad ennetada avalikkuse küsimusi ja väiteid. Selleks püüa end asetada vastaspoole rolli. Ajakirjanik tahab tavaliselt saada vastuseid viiele küsimusele: kes vöi mis, mida, millal, miks ja mis järgneb. Ole kindel ja kontrolli, et info, mis on sinu käsutuses, on töene. Ole valmis integreeruma ka vastandlike arvamuste ja väidetega.
• Ära närvitse. See vähendab sinu usaldusväärsust ja hajutab keskendumisvöimet. Ära kunagi kaota tasakaalukust, isegi kui solvud millegi peale, ära näita seda välja.
• Aktsepteeri avalikkuse vöimalik viha, kuid ära lase ennast sellest nakatuda. Ära vasta süüdistusele süüdistusega ega ära mine kaasa kirumisega. Anna teisele poolele selge signaal, et probleemid ja olukorrad ja juhtumised vöivad olla omavahel riius, kuid mitte inimesed, kes seal on osalised.
• Ära hakka spekuleerima asjadest, milleks ei ole valmistunud ja millest sa ei tea.
• Ei ole vöimalik kaotada mainet, kui sa ei tea köigest köike. “Ei tunne ja ei tea selle asja detaile, kuid uurime järele” on väga hea ja aktsepteeritud vastus.
• Ole vastutustundlik ja soovi osaleda asja selgitamisel ka siis, kui tead, et ei ole süüdi, kuid ära luba midagi sellist, mida sa ei saa ega suuda teha.
• Röhuta positiivset nägemust asjast: mitte “ei me vöi olla kindlad, et selline asi kunagi uuesti ei juhtu”, vaid “teame nüüd, kus on ahela nörgeim lüli ja oskame tulevikus toimida senisest turvalisemalt”.
• Ole ettevaatlik huumoriga. Kui seda kasutad, siis suuna see iseendale. Vahetevahel eneseiroonia toimib.
• Ära kasuta ametitermineid ega lühendeid ilma, et sa seletaksid need lihtsalt avalikkusele arusaadaval moel lahti. Ära kasuta ka tehnilist, ametniku ja seaduse keelt, vaid esita ainult tavalisi köigile arusaadavaid lauseid!
• Pea meeles, et lühilaused on alati paremad, kui pikad.
Rohkem loe raamatust!
neljapäev, 29, oktoober 2009
Pönev oleks lugeda, milliseid
Huvitavaid kriisi ja riskikommunikatsiooni juhtumeid teie igapäevapraktikas ette tuleb...
Jutusta teistele oma lugu. Öpetlik ja nöuandev. Ehk ka teisi hädas aitav...?
Miks peaks nendest halbadest asjadest avalikult siin rääkima ja miks peaks neid juhtumisi analüüsima? Aga selleks, et kriis vöib olla ka vöimalus...
Löik raamatust:
...tänapäeval organisatsioonide igapäevapraktikas levinud selline käsitlus, et kriitilistest olukordadest võib tõepoolest saada võimalus arenguks, võimalus muutuda tulemuslikumaks ja kvaliteetsemaks. Ja see on paljudes progressiivse mõtlemisega organisatsioonides omaks võetud ilma teadliku Hiina kultuuriruumiga seostamiseta. Ka eesti vanasõna ütleb, et tark õpib vigadest, eriti teiste vigadest. Eesti ärikultuur ja organisatsioonide igapäevapraktika on veel üsna tugevasti mõjutatud nõukogudeaegsest mõtteviisist, et eksimusi ei saa ega tohi olla, kriise ka ei ole ning pahandusi ammugi mitte. Selline rõhutatult positivistlik käsitlus Eesti riigi ja rahva kultuuripärandis on muidugi ohtlik selles mõttes, et see pärsib ka adekvaatse olukordade hindamise ja tekitab sageli nn jaanalinnuefekti – peites pea liiva alla, arvab ju jaanalind, et keegi teda ei näe, kuna tema ise kedagi ei näe ning kui ei ole näha, siis ei ole ka olemas! Nõukogudeaegne “laitmatu ja vigadeta” maailm võib saada ohuks ka selles mõttes, et kui nüüd keegi satub soovimatult keerulisse olukorda, siis üritatakse seda vanast harjumusest ja kombest varjata ja eitada. Selle riske juurde toova ajaloolise suhtumispärandi tasakaalustamiseks sobib Eesti konteksti suurepäraselt mõtteviis, mis muidugi omamoodi kultiveerib ka optimistlikku ja arendavalt ettepoole vaatavat ärimaailmavaadet, kus põhirõhk ei ole mitte süüdlaste materdamisel ja ristilöömisel, vaid hoopiski olukorrast ja juhtumist õppimisel, et tulevikus sesuguseid olukordi vältida või siis nendes targemini ja kogenenumalt käituda...
Jutusta teistele oma lugu. Öpetlik ja nöuandev. Ehk ka teisi hädas aitav...?
Miks peaks nendest halbadest asjadest avalikult siin rääkima ja miks peaks neid juhtumisi analüüsima? Aga selleks, et kriis vöib olla ka vöimalus...
Löik raamatust:
...tänapäeval organisatsioonide igapäevapraktikas levinud selline käsitlus, et kriitilistest olukordadest võib tõepoolest saada võimalus arenguks, võimalus muutuda tulemuslikumaks ja kvaliteetsemaks. Ja see on paljudes progressiivse mõtlemisega organisatsioonides omaks võetud ilma teadliku Hiina kultuuriruumiga seostamiseta. Ka eesti vanasõna ütleb, et tark õpib vigadest, eriti teiste vigadest. Eesti ärikultuur ja organisatsioonide igapäevapraktika on veel üsna tugevasti mõjutatud nõukogudeaegsest mõtteviisist, et eksimusi ei saa ega tohi olla, kriise ka ei ole ning pahandusi ammugi mitte. Selline rõhutatult positivistlik käsitlus Eesti riigi ja rahva kultuuripärandis on muidugi ohtlik selles mõttes, et see pärsib ka adekvaatse olukordade hindamise ja tekitab sageli nn jaanalinnuefekti – peites pea liiva alla, arvab ju jaanalind, et keegi teda ei näe, kuna tema ise kedagi ei näe ning kui ei ole näha, siis ei ole ka olemas! Nõukogudeaegne “laitmatu ja vigadeta” maailm võib saada ohuks ka selles mõttes, et kui nüüd keegi satub soovimatult keerulisse olukorda, siis üritatakse seda vanast harjumusest ja kombest varjata ja eitada. Selle riske juurde toova ajaloolise suhtumispärandi tasakaalustamiseks sobib Eesti konteksti suurepäraselt mõtteviis, mis muidugi omamoodi kultiveerib ka optimistlikku ja arendavalt ettepoole vaatavat ärimaailmavaadet, kus põhirõhk ei ole mitte süüdlaste materdamisel ja ristilöömisel, vaid hoopiski olukorrast ja juhtumist õppimisel, et tulevikus sesuguseid olukordi vältida või siis nendes targemini ja kogenenumalt käituda...
kolmapäev, 28, oktoober 2009
Ûleskutse tegudele!
Köik, kes on lugenud, palun kirjutage arvustusi!!! Tahaks tagasisdet ja tahaks inspiratsiooni ja mötteid teema arendusteks :) Ja miks mitte värksnedatud versiooni tegemiseks!?
Kiika raamatusse!
Siin möned löigud raamatust...
Riskide juhtimist uurinud sakslane Frank Herkenhoff (2006) nimetab kommunikatsiooniriskideks neid riske, mis sisalduvad organisatsiooni suhtlemisel ja suhete hoidmisel oma kõige tähtsamate siht- ja sidusrühmadega. Herkenhoff tõdeb, et kommunikatsiooniriskidest on hakatud rääkima alles viimase 15 aasta jooksul. Kõige rohkem on räägitud imago ja mainega seotud riskidest, kuid nende konkretiseerimine ja mõõtmine on osutunud problemaatiliseks.
Miks see siis on problemaatiline, see on küsimuseks paljudele asjaosalistele. Millest me üldse räägime? Kuidas me saaksimegi mõõta mõõtmatut? Kuidas me saaksime arvutada mõõdetavatesse kategooriatesse nähtamatuid ja füüsiliselt mittekatsutavaid tegureid ja mõjureid organisatsioonide igapäevaelus? Kui palju maksab rahas üks korralik tüli partnerite vahel, või halvasti hooldatud kliendisuhe, või tehnilise apsu tõttu kaotatud usaldus?
Jah, need küsimused on keerulised, kuid neile vastamine pole võimatu. Tegemist on organisatsioonide mittemateriaalse kapitaliga ja selle väärast käsitlemisest tulenevate riskide ja kriisidega saab organisatsioon suurepäraselt hakkama, kui juhib seda valdkonda teadlikult ja targalt. Nagu juba tuntud eesti kirjandusklassik Oskar Luts oma raamatus “Kevade” kirjutas: “Sa pead oma hinge eest hoolt kandma!”... Nii on see tänapäeva maailmas ka organisatsioonidega – selleks, et konkurentsi turbulentsis ja erinevate materiaalsete katastroofide (näiteks börsikrahhid) ja ka füüsiliste kollapsite (looduskatastroofid nagu tsunamid) ajastul ellu jääda, peab suutma oma ressursse maksimaalselt kasutada. See on arutu priiskamine, kui mittemateriaalne kapital, organisatsiooni nn pehme pool lihtsalt oskamatusest ja teadmatusest organisatsiooni kasuks rakendamata jäetakse. Organisatsioon, kes kasutab hästi ja tulemuslikult vaid oma materiaalseid ressursse, on nagu ühe jalaga sõjainvaliid, kelle teine jalg on kuhugi kaugesse minevikku ja hämarasse elusaatusesse maha jäänud. (edasi saad lugeda raamatust...)
....
1998. aasta talvel vahetus Eesti energeetika lipulaeva Eesti Energia juhatus. Ajad ja olukorrad olid muutunud, organisatsioon vajas muudatusi. Uue juhtkonna tulek tõi organisatsioonis kaasa mitmeid ebapopulaarseid otsuseid. Ja kuna nende otsuste taga olid uued juhid, kelle nn usalduskapital organisatsiooni sees oli veel välja teenimata, oli reaktsioon plaanitavatele muutustele eriti kriitiline. Õli valas tulle uue juhtkonna keeruline suhe energeetikute ametiühinguga, mis on Eestis oma ala üks tugevamaid ja autoriteetsemaid organisatsioone. Kokkuvõtvalt: uus juhtkond seisis vastamisi iseenda integreerimisega organisatsiooni ja organisatsiooni püsimiseks hädavajalike ebapopulaarsete otsuste tegemisega.
Kommunikatsioon organisatsioonis oli puudulik ja kaootiline, sest vana suhtekorraldusmeeskond enam ei toiminud ja uus meeskond veel ei toiminud. Samuti oli probleeme sellega, et Ida-Virumaal Narva Elektrijaamades töötavad inimesed kõnelesid valdavalt vene keelt ning seega just keelebarjääri tõttu olid suhteliselt eraldatud kogu ülejäänud organisatsioonist.
Nii saigi võimalikuks olukord, et terve hulga organisatsioonisiseste radikaalsete otsuste tagajärjel hakkasid Narvas töötavad energeetikud planeerima avalikku protesti firma uue juhtkonna vastu, sest a) informatsioon ja põhjendused tehtud otsuste kohta olid organisatsioonis kas ebapiisavad või täiesti olemata, b) olemasolev informatsioon oli tavatöötajatele arusaadavalt lahti seletamata ja põhjendamata c) uus juhtkond ei olnud veel suutnud luua usalduslikke suhteid organisatsiooniga ja neid ei tunnistatud organisatsiooni sees autoriteetideks. (edasi saad lugeda raamatust...)
....
Internet mitte üksnes ei ole üllatanud neid, kes on harjunud traditsioonilisemate ja klassikaliste infohankimise vahenditega − näiteks õppinud hankima infot väärtuslikest entsüklopeediatest −, vaid pakub neile ka võimaluse ise internetis teha endale teaduslik sõnaraamat või entsüklopeedia, Wikipedia (hawaij keeles wiki tähendab „kiire“). See on andnud organisatsioonidele jälgimiseks uue meediaruumi, mis on samal ajal nii risk kui ka võimalus: foorumid, blogid, internetipäevikud, videod jm kanalid, mis esindavad sotsiaalset meediat ehk kodanike ajakirjandust ehk ise-kommunikatsiooni, kui Castellsi pakutud terminit kasutada. Selles uues meediaruumis on traditsioonilise ajakirjanduse ja lugeja rollid vahetunud. Võrgus tõstetakse esile aruteluteemasid ja kritiseeritakse päevakajalisi juhtumisi. Internet aktiveerib tarbijad ja forsseerib arvamuste tekkimise protsesse nii, nagu seda enne kunagi ei ole kogetud. Vihaste, pettunud ja frustreeritud kodanike hääl on jõulisem kui kunagi varem. Nad esitavad internetis oma pilte, videosid, sõnumeid, kirjutavad blogisid. Samuti on oma hääle jõulisemaks esiletoomiseks võimalus positiivsetel ja optimistlikel inimestel. Kuid teadlased on teinud kindlaks, et negatiivne sõnum levib umbes 20 korda jõulisemalt kui positiivne samaväärne sõnum. (edasi loe raamatust...)
....
Juhtumid: Blogid ja reaalne elu Eesti moodi
Esimene juhtum: 28.03.2008 kirjutas Postimees ennekuulmatust asjast: “Kohus käskis poeet Olavi Ruitlasel oma blogi sulgeda”. BNS vahendab: “Tartu maakohus lõi pretsedendi ja käskis Lõuna-Eesti tuntud kirjanikul ja poeedil Olavi Ruitlasel sulgeda oma blogi, kuna tema eksabikaasa pidas seal avaldatud teksti solvavaks. Kohtumääruse kohaselt pidi Olavi Ruitlane (38) viivitamatult sulgema internetiaadressil http://www.olavimarika.blogspot.com asuva blogi ning lõpetama mis tahes viisil eksabikaasa Marika Ruitlase (38) au väidetava teotamise. Olavi Ruitlane ütles BNSile, et blogis oli tema tulevase raamatu interaktiivne käsikiri, millest tema eksabikaasa pidas kontekstist väljarebituna mõnda kirjarida solvavaks. Olavi Ruitlase sõnul ei ole tema ekskaasa rahul ka blogis avaldatud kahe fotoga, millele naisel tegelikult autoriõigus puudub. Fotodel on kujutatud täiesti sündsalt nelja naist ümber Hannes Varblase ning lisatud pildiallkiri «Varblane ja neli harakat».
«Marika Ruitlane süüdistab mind veel vaimse tervisekahjustuse tekitamises, elukvaliteedi languses, psüühiliste pingete tekkimises, töövõime languses − ühesõnaga kõiges jälgis, milleks on elus ilukirjandus oma olemuselt võimeline,» nentis Olavi Ruitlane.”
Juhtum on huvitav kahest aspektist – solvunud abielumees elab välja oma vaimset valu, stressi ja masendust, mõtlemata, kuidas see teisi inimesi mõjutab, ja solvunud abielunaine saab kohtult õiguse abikaasa blogi sulgeda. Blogi autor kasutas kindlasti oma õigust sõnavabadusele ja oma arvamuse avaldamisele. Kuid unustas vastutuse oma sõnade eest. Seega eetiline probleem eelkõige. Eksproua Ruitlase võit kohtus on muidugi pretsedenditu, ja seda püüti teatud ringkondades seada küsimärgi alla ka sellest vaatevinklist, et kas siin on tegemist sõnavabaduse piiramisega? Kuid asja tehniline lahendus on vaat et veel kõige absurdsem – interneti keskkond on tekitanud sellise fenomeni, et sealt sisuliselt ei ole võimalik midagi lõplikult kustutada. Isegi kui härra Ruitlane tõepoolest oma blogi sulges, vastavalt kohtumäärusele, suutsid tehniliselt osavad võrgukommuuni liikmed sellele siiski juurdepääsu leida, sest jälg jääb veebis avaldatud asjadest järele nii või teisiti. Jälje ülesvõtmine on vaid keskkonna kasutaja oskuste küsimus. Ja see kohtu poolt ärakeelatud blogi sai senisest oluliselt suurema tähelepanu objektiks, kui “üks ära keelatud asi”. Seega, risti vastupidine efekt kohtust abiotsija palvele – soov teema vaigistada muutus veebikeskkonnas just teema senisest aktiivsemaks reklaamimiseks. (rohkem saad lugeda raamatust...)
Riskide juhtimist uurinud sakslane Frank Herkenhoff (2006) nimetab kommunikatsiooniriskideks neid riske, mis sisalduvad organisatsiooni suhtlemisel ja suhete hoidmisel oma kõige tähtsamate siht- ja sidusrühmadega. Herkenhoff tõdeb, et kommunikatsiooniriskidest on hakatud rääkima alles viimase 15 aasta jooksul. Kõige rohkem on räägitud imago ja mainega seotud riskidest, kuid nende konkretiseerimine ja mõõtmine on osutunud problemaatiliseks.
Miks see siis on problemaatiline, see on küsimuseks paljudele asjaosalistele. Millest me üldse räägime? Kuidas me saaksimegi mõõta mõõtmatut? Kuidas me saaksime arvutada mõõdetavatesse kategooriatesse nähtamatuid ja füüsiliselt mittekatsutavaid tegureid ja mõjureid organisatsioonide igapäevaelus? Kui palju maksab rahas üks korralik tüli partnerite vahel, või halvasti hooldatud kliendisuhe, või tehnilise apsu tõttu kaotatud usaldus?
Jah, need küsimused on keerulised, kuid neile vastamine pole võimatu. Tegemist on organisatsioonide mittemateriaalse kapitaliga ja selle väärast käsitlemisest tulenevate riskide ja kriisidega saab organisatsioon suurepäraselt hakkama, kui juhib seda valdkonda teadlikult ja targalt. Nagu juba tuntud eesti kirjandusklassik Oskar Luts oma raamatus “Kevade” kirjutas: “Sa pead oma hinge eest hoolt kandma!”... Nii on see tänapäeva maailmas ka organisatsioonidega – selleks, et konkurentsi turbulentsis ja erinevate materiaalsete katastroofide (näiteks börsikrahhid) ja ka füüsiliste kollapsite (looduskatastroofid nagu tsunamid) ajastul ellu jääda, peab suutma oma ressursse maksimaalselt kasutada. See on arutu priiskamine, kui mittemateriaalne kapital, organisatsiooni nn pehme pool lihtsalt oskamatusest ja teadmatusest organisatsiooni kasuks rakendamata jäetakse. Organisatsioon, kes kasutab hästi ja tulemuslikult vaid oma materiaalseid ressursse, on nagu ühe jalaga sõjainvaliid, kelle teine jalg on kuhugi kaugesse minevikku ja hämarasse elusaatusesse maha jäänud. (edasi saad lugeda raamatust...)
....
1998. aasta talvel vahetus Eesti energeetika lipulaeva Eesti Energia juhatus. Ajad ja olukorrad olid muutunud, organisatsioon vajas muudatusi. Uue juhtkonna tulek tõi organisatsioonis kaasa mitmeid ebapopulaarseid otsuseid. Ja kuna nende otsuste taga olid uued juhid, kelle nn usalduskapital organisatsiooni sees oli veel välja teenimata, oli reaktsioon plaanitavatele muutustele eriti kriitiline. Õli valas tulle uue juhtkonna keeruline suhe energeetikute ametiühinguga, mis on Eestis oma ala üks tugevamaid ja autoriteetsemaid organisatsioone. Kokkuvõtvalt: uus juhtkond seisis vastamisi iseenda integreerimisega organisatsiooni ja organisatsiooni püsimiseks hädavajalike ebapopulaarsete otsuste tegemisega.
Kommunikatsioon organisatsioonis oli puudulik ja kaootiline, sest vana suhtekorraldusmeeskond enam ei toiminud ja uus meeskond veel ei toiminud. Samuti oli probleeme sellega, et Ida-Virumaal Narva Elektrijaamades töötavad inimesed kõnelesid valdavalt vene keelt ning seega just keelebarjääri tõttu olid suhteliselt eraldatud kogu ülejäänud organisatsioonist.
Nii saigi võimalikuks olukord, et terve hulga organisatsioonisiseste radikaalsete otsuste tagajärjel hakkasid Narvas töötavad energeetikud planeerima avalikku protesti firma uue juhtkonna vastu, sest a) informatsioon ja põhjendused tehtud otsuste kohta olid organisatsioonis kas ebapiisavad või täiesti olemata, b) olemasolev informatsioon oli tavatöötajatele arusaadavalt lahti seletamata ja põhjendamata c) uus juhtkond ei olnud veel suutnud luua usalduslikke suhteid organisatsiooniga ja neid ei tunnistatud organisatsiooni sees autoriteetideks. (edasi saad lugeda raamatust...)
....
Internet mitte üksnes ei ole üllatanud neid, kes on harjunud traditsioonilisemate ja klassikaliste infohankimise vahenditega − näiteks õppinud hankima infot väärtuslikest entsüklopeediatest −, vaid pakub neile ka võimaluse ise internetis teha endale teaduslik sõnaraamat või entsüklopeedia, Wikipedia (hawaij keeles wiki tähendab „kiire“). See on andnud organisatsioonidele jälgimiseks uue meediaruumi, mis on samal ajal nii risk kui ka võimalus: foorumid, blogid, internetipäevikud, videod jm kanalid, mis esindavad sotsiaalset meediat ehk kodanike ajakirjandust ehk ise-kommunikatsiooni, kui Castellsi pakutud terminit kasutada. Selles uues meediaruumis on traditsioonilise ajakirjanduse ja lugeja rollid vahetunud. Võrgus tõstetakse esile aruteluteemasid ja kritiseeritakse päevakajalisi juhtumisi. Internet aktiveerib tarbijad ja forsseerib arvamuste tekkimise protsesse nii, nagu seda enne kunagi ei ole kogetud. Vihaste, pettunud ja frustreeritud kodanike hääl on jõulisem kui kunagi varem. Nad esitavad internetis oma pilte, videosid, sõnumeid, kirjutavad blogisid. Samuti on oma hääle jõulisemaks esiletoomiseks võimalus positiivsetel ja optimistlikel inimestel. Kuid teadlased on teinud kindlaks, et negatiivne sõnum levib umbes 20 korda jõulisemalt kui positiivne samaväärne sõnum. (edasi loe raamatust...)
....
Juhtumid: Blogid ja reaalne elu Eesti moodi
Esimene juhtum: 28.03.2008 kirjutas Postimees ennekuulmatust asjast: “Kohus käskis poeet Olavi Ruitlasel oma blogi sulgeda”. BNS vahendab: “Tartu maakohus lõi pretsedendi ja käskis Lõuna-Eesti tuntud kirjanikul ja poeedil Olavi Ruitlasel sulgeda oma blogi, kuna tema eksabikaasa pidas seal avaldatud teksti solvavaks. Kohtumääruse kohaselt pidi Olavi Ruitlane (38) viivitamatult sulgema internetiaadressil http://www.olavimarika.blogspot.com asuva blogi ning lõpetama mis tahes viisil eksabikaasa Marika Ruitlase (38) au väidetava teotamise. Olavi Ruitlane ütles BNSile, et blogis oli tema tulevase raamatu interaktiivne käsikiri, millest tema eksabikaasa pidas kontekstist väljarebituna mõnda kirjarida solvavaks. Olavi Ruitlase sõnul ei ole tema ekskaasa rahul ka blogis avaldatud kahe fotoga, millele naisel tegelikult autoriõigus puudub. Fotodel on kujutatud täiesti sündsalt nelja naist ümber Hannes Varblase ning lisatud pildiallkiri «Varblane ja neli harakat».
«Marika Ruitlane süüdistab mind veel vaimse tervisekahjustuse tekitamises, elukvaliteedi languses, psüühiliste pingete tekkimises, töövõime languses − ühesõnaga kõiges jälgis, milleks on elus ilukirjandus oma olemuselt võimeline,» nentis Olavi Ruitlane.”
Juhtum on huvitav kahest aspektist – solvunud abielumees elab välja oma vaimset valu, stressi ja masendust, mõtlemata, kuidas see teisi inimesi mõjutab, ja solvunud abielunaine saab kohtult õiguse abikaasa blogi sulgeda. Blogi autor kasutas kindlasti oma õigust sõnavabadusele ja oma arvamuse avaldamisele. Kuid unustas vastutuse oma sõnade eest. Seega eetiline probleem eelkõige. Eksproua Ruitlase võit kohtus on muidugi pretsedenditu, ja seda püüti teatud ringkondades seada küsimärgi alla ka sellest vaatevinklist, et kas siin on tegemist sõnavabaduse piiramisega? Kuid asja tehniline lahendus on vaat et veel kõige absurdsem – interneti keskkond on tekitanud sellise fenomeni, et sealt sisuliselt ei ole võimalik midagi lõplikult kustutada. Isegi kui härra Ruitlane tõepoolest oma blogi sulges, vastavalt kohtumäärusele, suutsid tehniliselt osavad võrgukommuuni liikmed sellele siiski juurdepääsu leida, sest jälg jääb veebis avaldatud asjadest järele nii või teisiti. Jälje ülesvõtmine on vaid keskkonna kasutaja oskuste küsimus. Ja see kohtu poolt ärakeelatud blogi sai senisest oluliselt suurema tähelepanu objektiks, kui “üks ära keelatud asi”. Seega, risti vastupidine efekt kohtust abiotsija palvele – soov teema vaigistada muutus veebikeskkonnas just teema senisest aktiivsemaks reklaamimiseks. (rohkem saad lugeda raamatust...)
Väike pettumuse uss hinges...
Ausalt öeldes olen veidi pettunud Äripäeva Kirjastuses. Siiamaani tegid sealsed partnerid kena tööd, ja raamat sai kena hoo sisse, kuid jätkusuutlikkust nende raamatumüügil ei ole. Nüüd tuleb välja, et pean ise hakkama oma raamatu turundajaks, reklaamijaks, promojaks... Kas ma olen naiiv, kuid minu arust see niimoodi siiski ei peaks edenema... Aga vöib olla on see loomulik, et peadki iseennast aktiivselt promoma?
Raamatu sisukord
Eessõna
Sissejuhatus
Eelarvamustega kriisikommunikatsioonist
Juhtum: Töötajate protest juhtkonna vastu Eesti Energias
Organisatsiooni siht ja sidusrühmad – organisatsiooni publik
Riskid – kas ainult majanduse ja kindlustuse matemaatiline algorütm?
Miks subjektiivne riskihindamine on sageli ekslik
Juhtum: Kiirgav Volvo
Juhtum: Vähki tekitavad kõrgepingeliinid
Riskide hindamine ja analüüs
Riskitüübid
Esimene risk: inimene
Juhtum: Piper Alfa
Juhtum: Überlingeni lennuõnnetus
Mis on riskikommunikatsioon
Riskikommunikatsioon: mida ja kuidas?
Kriisi võimalikkus on üks organisatsiooni riske
Skandaalid
Kriiside kahepalgelisus
Kriis kui organisatsiooni eriolukord
Meedia kriisi katalüsaatorina
Kriis kui organisatsioonist avalikkusesse jääv kuvand
Avalikkus on organisatsioonile risk
Negatiivne kajastus – nakkushaigus?
Kogu negatiivne avalikkus ei tähenda veel kriisi
Organisatsiooni ja meedia erinevad tegutsemismotiivid
PR-karu ja paavianid
Juhtum: Eesti Haigekassa vs väike Triinu-Liis
Võitlus uudiste pärast
Õigete lahenduste taak
Kriis ja maine
Maine ja imago – kaksikvennad nii heas kui ka halvas
Kuidas hoolitseda maine eest?
Maine haloefekti mõjutused
Juhtimisest tulenevad ohud
Juhtum: Wolfowitz
Juhtum: Boeing
Juhtum: Itaalia riigipankur
Mulje juhtimine
Usalduse paradoksid
Kriis võib ohustada organisatsiooni eksistentsi ja tegevuse õiguspärasust
Kriis võib olla ka võimalus?
Juhtum: Tylenol
Juhtum: Sõrm toidu sees
Juhtum: Concorde ja British Airways
Negatiivses olukorras toimimise reeglid
Ekspertide ja ametnike käivitatud kriisid
Juhtum: Marge Valdmanni võitlus ametnikega
Inimeste igapäevased vajadused kriisi põhjuseks
Juhtum: Rootsi vähioht
Juhtum: “Golza oil”
Juhtum: Belgia dioksiinikriis
Juhtum: Sotsiaalministeeriumi jõulukink töövõimetuspensionäridele
Miks ametnikud vaikivad?
Mõtlematu kommunikatsioon
Juhtum: Coca-Cola ja kõhuhädad
Juhtum: A-mersu
Miks organisatsioonides tehakse arulagedaid otsuseid?
Kriisikommunikatsiooni abinõud
Abinõudest viletsaim: juhtunu salgamine ja eitamine
Juhtum: peaminister Mart Laari pildiskandaal
Tegin vaid kohustusliku
Abinõudest parimad: Mea Culpa ja Stealing Thunder
Juhtum: Kirvesniemi Mea Culpa
Suusaliit ei õppinud
Juhtum: Must märts ja Val di Fiemme
Kriisist õppimine
Kriisikommunikatsioon võrguühiskonnas
Internet ja kriis
Tumedad leheküljed
Kriis ja võrguavalikkus
Juhtumid: Blogid ja reaalne elu Eesti moodi
Rahvusvahelistumine ja avalikud riskid
Lõpetuseks
Mõisted
Kasutatud kirjandus ja teised allikad
Praktilisi nõuandeid
Sissejuhatus
Eelarvamustega kriisikommunikatsioonist
Juhtum: Töötajate protest juhtkonna vastu Eesti Energias
Organisatsiooni siht ja sidusrühmad – organisatsiooni publik
Riskid – kas ainult majanduse ja kindlustuse matemaatiline algorütm?
Miks subjektiivne riskihindamine on sageli ekslik
Juhtum: Kiirgav Volvo
Juhtum: Vähki tekitavad kõrgepingeliinid
Riskide hindamine ja analüüs
Riskitüübid
Esimene risk: inimene
Juhtum: Piper Alfa
Juhtum: Überlingeni lennuõnnetus
Mis on riskikommunikatsioon
Riskikommunikatsioon: mida ja kuidas?
Kriisi võimalikkus on üks organisatsiooni riske
Skandaalid
Kriiside kahepalgelisus
Kriis kui organisatsiooni eriolukord
Meedia kriisi katalüsaatorina
Kriis kui organisatsioonist avalikkusesse jääv kuvand
Avalikkus on organisatsioonile risk
Negatiivne kajastus – nakkushaigus?
Kogu negatiivne avalikkus ei tähenda veel kriisi
Organisatsiooni ja meedia erinevad tegutsemismotiivid
PR-karu ja paavianid
Juhtum: Eesti Haigekassa vs väike Triinu-Liis
Võitlus uudiste pärast
Õigete lahenduste taak
Kriis ja maine
Maine ja imago – kaksikvennad nii heas kui ka halvas
Kuidas hoolitseda maine eest?
Maine haloefekti mõjutused
Juhtimisest tulenevad ohud
Juhtum: Wolfowitz
Juhtum: Boeing
Juhtum: Itaalia riigipankur
Mulje juhtimine
Usalduse paradoksid
Kriis võib ohustada organisatsiooni eksistentsi ja tegevuse õiguspärasust
Kriis võib olla ka võimalus?
Juhtum: Tylenol
Juhtum: Sõrm toidu sees
Juhtum: Concorde ja British Airways
Negatiivses olukorras toimimise reeglid
Ekspertide ja ametnike käivitatud kriisid
Juhtum: Marge Valdmanni võitlus ametnikega
Inimeste igapäevased vajadused kriisi põhjuseks
Juhtum: Rootsi vähioht
Juhtum: “Golza oil”
Juhtum: Belgia dioksiinikriis
Juhtum: Sotsiaalministeeriumi jõulukink töövõimetuspensionäridele
Miks ametnikud vaikivad?
Mõtlematu kommunikatsioon
Juhtum: Coca-Cola ja kõhuhädad
Juhtum: A-mersu
Miks organisatsioonides tehakse arulagedaid otsuseid?
Kriisikommunikatsiooni abinõud
Abinõudest viletsaim: juhtunu salgamine ja eitamine
Juhtum: peaminister Mart Laari pildiskandaal
Tegin vaid kohustusliku
Abinõudest parimad: Mea Culpa ja Stealing Thunder
Juhtum: Kirvesniemi Mea Culpa
Suusaliit ei õppinud
Juhtum: Must märts ja Val di Fiemme
Kriisist õppimine
Kriisikommunikatsioon võrguühiskonnas
Internet ja kriis
Tumedad leheküljed
Kriis ja võrguavalikkus
Juhtumid: Blogid ja reaalne elu Eesti moodi
Rahvusvahelistumine ja avalikud riskid
Lõpetuseks
Mõisted
Kasutatud kirjandus ja teised allikad
Praktilisi nõuandeid
Raamatu Eessöna
Riski- ja kriisikommunikatsiooni õppetunnid
Kes ei riski, see šampanjat ei joo – ütlevad venelased, ja eestlased tsiteerivad seda ütlust päris sageli. Kindlasti on selles ütlemises tõsine ja vana rahvatarkus peidus ning selle põhimõtte abil on paljud elus jõuliselt edasi liikunud ja oma eesmärke saavutanud. Siiski on ka teisi tarkuseteri eesti vanarahva ütlemiste seas: kümme korda mõõda, üks kord lõika; rumal õpib oma vigadest, tark teise omadest; parem karta kui kahetseda.
Riski- ja kriisikommunikatsiooni raamat on kirjutatud selle eesmärgiga, et targad saaksid õppida teiste vigadest, et ettevaatlikud oskaksid näha neid kohti, kus tõesti tasub ettevaatlik olla, ning kus ettenägelikud saaksid planeerida oma elu ja tegemisi nii, et soovitud ja plaanitud asjad hästi välja tuleksid, ilma ootamatuste ja ebameeldivate üllatusteta.
Sellesse riski- ja kriisikommunikatsiooni raamatusse oleme kokku kogunud hulga akadeemilist teadmist, mis seletab, miks asjad on vahel nii, nagu nad on, ja kuidas oleks mõistlik tegutseda, et loodusseadustega pahuksisse ei läheks. Ning teisalt on raamat väga praktiline – enne kui lõpus ka mõned vajalikud näpunäited tulevad, on hulgi praktilisi igapäevasest elust pärit kogemusi kokku kogutud ja analüüsitud, ja neist on tõepoolest võimalik õppida, kui te seda soovite.
Raamatut läbiv põhiidee, millest autorid kiivalt kogu protsessi jooksul on kinni pidanud, peitub selles, et riske ja kriise ei maksa karta ja neist ei maksa masenduda. Tegelikult on tark riskikommunikatsioon ja arukas kriisijuhtimine suurepäraseks arenguvõimaluseks. Edasiviivaks jõuks, mootoriks, mis sunnib meid edasi liikuma ideaalsemate ja suurepärasemate lahenduste poole. Selleks tuleb analüüsida ja teadlikult kujundada oma suhtumist, ning tuleb soovida saada täiuslikumaks. Riskide ületamine ja kriisidega hakkamasaamine arendab ja kasvatab meid selles suunas.
26. detsembril 2008 Harkujärvel ja Jyväskyläs
K.T. & J.L.
Kes ei riski, see šampanjat ei joo – ütlevad venelased, ja eestlased tsiteerivad seda ütlust päris sageli. Kindlasti on selles ütlemises tõsine ja vana rahvatarkus peidus ning selle põhimõtte abil on paljud elus jõuliselt edasi liikunud ja oma eesmärke saavutanud. Siiski on ka teisi tarkuseteri eesti vanarahva ütlemiste seas: kümme korda mõõda, üks kord lõika; rumal õpib oma vigadest, tark teise omadest; parem karta kui kahetseda.
Riski- ja kriisikommunikatsiooni raamat on kirjutatud selle eesmärgiga, et targad saaksid õppida teiste vigadest, et ettevaatlikud oskaksid näha neid kohti, kus tõesti tasub ettevaatlik olla, ning kus ettenägelikud saaksid planeerida oma elu ja tegemisi nii, et soovitud ja plaanitud asjad hästi välja tuleksid, ilma ootamatuste ja ebameeldivate üllatusteta.
Sellesse riski- ja kriisikommunikatsiooni raamatusse oleme kokku kogunud hulga akadeemilist teadmist, mis seletab, miks asjad on vahel nii, nagu nad on, ja kuidas oleks mõistlik tegutseda, et loodusseadustega pahuksisse ei läheks. Ning teisalt on raamat väga praktiline – enne kui lõpus ka mõned vajalikud näpunäited tulevad, on hulgi praktilisi igapäevasest elust pärit kogemusi kokku kogutud ja analüüsitud, ja neist on tõepoolest võimalik õppida, kui te seda soovite.
Raamatut läbiv põhiidee, millest autorid kiivalt kogu protsessi jooksul on kinni pidanud, peitub selles, et riske ja kriise ei maksa karta ja neist ei maksa masenduda. Tegelikult on tark riskikommunikatsioon ja arukas kriisijuhtimine suurepäraseks arenguvõimaluseks. Edasiviivaks jõuks, mootoriks, mis sunnib meid edasi liikuma ideaalsemate ja suurepärasemate lahenduste poole. Selleks tuleb analüüsida ja teadlikult kujundada oma suhtumist, ning tuleb soovida saada täiuslikumaks. Riskide ületamine ja kriisidega hakkamasaamine arendab ja kasvatab meid selles suunas.
26. detsembril 2008 Harkujärvel ja Jyväskyläs
K.T. & J.L.
Vähekene Kriisiraamatu autoritest
KAJA SAKSAKULM TAMPERE, PhD töötab Soomes Jyväskylä Ülikoolis vanemteadurina ja tegutseb praktilises suhtekorralduses erinevate organisatsioonikommunikatsiooni uuringute ja analüüsidega. On õpetanud suhtekorraldust ka Eestis, Belgias, Hollandis ja Bulgaarias. Töötanud suhtekorraldajana Eesti Telefonis, Eesti Energias, Haigekassas, Riigiprokuratuuris ja ajakirjanikuna ajalehes Äripäev.
JAAKKO LEHTONEN, PhD, on Jyväskylä Ülikooli emeriitprofessor ja Riia Turiba Ärikooli kommunikatsiooniteooria professor. Suhtekorraldust ja organisatsioonikommunikatsiooni on õpetanud ka Leipzigi, Viini, Stuttgardi, Sofia jt suuremates Euroopa ülikoolides, ning Eestis – Tartu ja Tallinna ülikoolis. Tema uurimishuvid on seotud riski ja kriisikommunikatsiooniga, samuti riikide imago ja integreeritud organisatsioonikommunikatsiooniga.
JAAKKO LEHTONEN, PhD, on Jyväskylä Ülikooli emeriitprofessor ja Riia Turiba Ärikooli kommunikatsiooniteooria professor. Suhtekorraldust ja organisatsioonikommunikatsiooni on õpetanud ka Leipzigi, Viini, Stuttgardi, Sofia jt suuremates Euroopa ülikoolides, ning Eestis – Tartu ja Tallinna ülikoolis. Tema uurimishuvid on seotud riski ja kriisikommunikatsiooniga, samuti riikide imago ja integreeritud organisatsioonikommunikatsiooniga.
Telli:
Postitused (Atom)
Postitused
